Film, mis näitas mu kättemaksuiha suurust

Klõpsisin teleripulti hommikul pärast Tähelaeva saadet venekeelsetel telekanaleil ja sattusin filmile, kus parajasti kolm noormeest tütarlast vägistasid. Olin juba eile emotsionaalses madalseisus ja ma elasin filmi liialt sisse, kuna ma unustasin kõik muu ja ootasin, et noormehed saaksid oma karistuse. Kui siis vanaisa tütretütre vägistajaile kätte asub maksma (sest sageli on seadused kurikaelte poolt) ja esimene lask muutis ühe vägistaja kastraadiks, ma lausa hõõrusin heameelest käsi kokku, keksisin mööda tuba ja ootasin, millal teine ja kolmas samuti  karistused kätte saavad. Olen end kõrvalt vaatama õppinud ja küsisin endalt juba filmi ajal, et kuhu, Tiiu,  su rahu ja tasakaal on jäänud? Kuid kättemaksuhimu ei lahkunud minust filmi lõpuni. Praegu on õhtu ja ma seedin seda filmi ja ennast siiani.

Väga meeldis Mihhail Uljanovi osatäitmine ning filmis ilmnev ühiskonnakriitika . Endise sõjaveterani ja tööka mehena väljendas Katja  vanaisa pidevalt umbes sellist mõtet, et kas me sellist Venemaad tahtsimegi, kas me selliste noorte nimel fašistide vastu sõdisime? 

 Mihhail Uljanov sai oma osa eest palju preemiaid, ka parima meesosatäitja preemia, lugesin ma sealt. YouTube kommentaarides arvatakse, et film pidanuks Oskari saama. Ehk tõesti, sest mulle ei meeldi üldse sellised vägivallafilmid, mida senini on auhinnatud - need isegi minu meelest õhutavad vägivalda. See film peaks kõige paadunumagi mõtlema panema.

Asjalik kirjutis filmi kohta on seal.

Kuna Uljanov mängis ka marssal Žukovi rolli, hakati teda selle filmi põhjal rahuaegseks Žukoviks nimetama - Uljanov sai kottide viisi kirju vaatajailt, kuna roll puudutas paljude ausate inimeste südant. Minu oma ka.